Stelutis alpinis

Se tu vens cà sù ta' cretis
là che lòr mi àn soteràt,
al è un splàz plen di stelutis;
dal miò sanc l'è stàt bagnàt...
Par segnàl, une crosute
jè scolpide lì tal cret;
fra che' stelis `nàs l'erbute,
sot di lor jo dùar cujet.

Ciol, su ciol, une stelute
che ricuardi il nestri ben:
tu `i daràs `ne bussadute
e po' plàtile in tal sen.
Quant' che a ciase tu sˆs sole
e di cùr tu preis par me,
il miò spirt ator ti svole:
jo e la stele `o sin cun te.

Ma `ne dì quant che la vuere
a' sara un lontan ricùard
tal to cùr, dulà ch'al jere
stele e amòr, dut sara muart.
Restarà par me che stele
che `l miò sanc a là nudrit
par che lusi simpri biele
su l'Italie a l'infinit.